Kalver Tamme "Karta pole vaja" sai alguse ulmeajakirjast Reaktor, kuhu Tamm kirjutas artikleid õudusfilmidest ja nendega seotud isikutest. Teate küll - unenägudes kollitav Freddy Krueger, Bela Lugosi Draculana, Hitchcock, John Carpenter ja Jamie Lee Curtis. Samal ajal on palju tegijaid, keda mina küll ei tea, mõnda oled muidugi kinoekraanil näinud aga ega näolapile nime küll külge ei oskaks riputada. Siin tulebki mängu Kalver Tamm, kes on pannud kokku väga mõnusa kokkuvõtte, pea kaheksakümmend artiklit erinevatest inimestest kaadri ees ja kaadri taga, kes on meile meelierutavat õõva ja jälkust pakkunud.

[...]

Mina näiteks tean n-ö HÕFFimaailmast ikka ülivähe. St eks õudsaid filme olen vaadanud ikka, isegi üsna palju - "Tetsuo", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" ja "Nekromantik" on ühed meeldejäävamad mu jaoks, mis igal omal moel ikka parajalt häirivad on, kehaõudusest täiesti tavamaailma jälkusteni. Kusjuures mu jaoks ongi nii, et ingliskeelse maailma kinokõhedus kipub minema kategooriasse "hea, meeldiv, mõnus vaadata" jms, näiteks on üks mu salapatt saefilmide-seeria, mida olen vist ikka 3x läbi vaadanud. Siis on aga "need teised" filmid, mis kipuvad mu jaoks minema kohe päriselt jõletute kinopiltide manu, kus suudetakse kohe eriti meeldejäävalt ja pelutavaid elamusi pakkuda.

[...]

Goodreads 5/5 ("õige asi õiges kohas")

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5604194701

#raamat

Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
[...]
Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab kohapeal ka hetkega surma. Kohtus jääb Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele, lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase mustlasmehega, kes paneb advokaadile peale needuse ning peale seda hakkab rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.
[...]
Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed, tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest ma pole tõlkijana ikka suurem asi.

"Motellid ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik - isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett, pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest, särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel kaotab need võlutrikiga ära."

Pikemalt kirjutasin värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-thinner

#raamat #reaktor

"Cycle of the Werewolf"
Stephen King
Gallery 13, 2019
128 lk
-------------
"Libahundi tsükkel" ilmus esimest korda aastal 1983, samal aastal kui ilmusid "Pet Sematary" ja "Christine". Eesti keeles pole hundi-lugu ilmunud. Raamatu põhjal vändati 1985. aastal film "Silver Bullet".

Wikis on hundilugu Kingi romaanide nimekirjas, ega ma väga ei süvenenud ka, kui selle ära tellisin, pealegi vaatab raamatu kaanelt juba vastu väljend "the novel" (romaan). Kui see vihikuke kohale jõudis siis noh... jah, muidugi, kuid ei. Nimelt tegi King varem juba koostööd (koomiksi)kunstnik Bernie Wrightsoniga, küpsetasid kokku kalendri, kus Wrightson joonistas, King kirjutas vinjetid juurde kuude kaupa. See tundus aga Kingile äärmiselt piirav formaat ning ta kirjutas need pikemaks, kokkuvõttes sai siis ka kaante vahele kaheteistkümnest peatükist koosnev tükk, mis tehniliselt on õuduslühiromaan (vbolla mingis mõttes isegi fix-up lühiromaan). Peatükid (või äkki hoopis lühijutud, vinjetid?) on pigem lühikesed, lisaks on siin palju Wrightsoni pilte ning mõned lehed on tehnilistel põhjustel lausa tühjad. Seega selle romaani, mis on heal juhul lühiromaan, mis pigem on lühijutukogu, loeb kogenud lugeja läbi tunni-paariga.
[....]
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 51 raamatut, 23.05.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 82.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5568330781

#raamat

Boris Kabur on inimene, kelle nime paljud ei tea, mina kaasaarvatud - aga tegelikult teavad. St viimastel aastatel on seesama "Kosmose rannavetes" mulle siin ja seal silma jäänud, kuna hoolimata oma kritiseeritavatest külgedest, on tegu siiski žanriulmeromaaniga, mis on omas vallas ikkagi siinkandi esimene. Miks ma aga kasutan konstruktsiooni, et autorit ei teata-teatakse - nimelt on ta ka "Ropsi" autor. Jah, seesama teatritükk, mida on korduvalt lavastatud nii Eestis kui mujal, ka on ilmunud "Rops" ja "Rops aitab kõiki" raamatuna "Kooli näitelava 11. osa" nime all. Ehk siis selliste nooremale lugejale mõeldud ulmet tõlgiti omal ajal eesti keeles mitmesse teise keelde, suurematest vist saksa ja poola lugejatele. Küünikud küll räägivad, et tõlkimise põhjuseks oli Kaburi taust - kirjanik elas Nõukogude Liidus, aga ei olnud venelane. Poznańis Euroconil märgiti "Kosmose rannavetes" ka ära.
[...]
Lisaks on siin igasugust tulevikuvärki, kus näiteks praegu popid kantavad nutiseadmed täiesti omal moel esindatud on. Lisaks Autovocatus, mikviküpsised, jasnovidi, viirasti, Grandprix, Petitprix... põnevaid vidinaid ja seadeldisi jagub. Seega kui vaadata raamatu puhtalt tehnilist osa, siis on siin ulmet rohkem kui rubla eest. St 41 kopika eest. Samal ajal on jah väga palju sellist sotsiaalselt tundlikku temaatikat, seega eks kokku üks parasjagu krehvtine komplekt ole. Kurjad keeled räägivad ka, et tegu oli tellimustööga, mis valmis vaid nädalaga. Hunt seda teab, kõlakaid leiab igalpoolt. Ma ütleks, et raamat on tehniliselt nii hästi kirjutatud, et nädalast loometööd siit küll ei usu, ikka pikemat. Rääkimata sellest, kui vaadata eesti esimese "päris" ulmeromaani suunas (kaheosaline "Naiste maailm"), siis on Kaburi raamat ikka puhas nauding lugeda.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5561914587

#raamat

Päris huvitav on mõtelda, et eelmine raamat oli mul Lucinda Riley'lt, ehk siis pehme olemusega ja südamlik-romantiline ilus lugu nimega "Atlas. Pa salti lugu". Berg on mitmes mõttes skaala hoopis teises otsas. Lew R. Berg Berg esindab eesti ulme karusemat-mehisemat poolt, kus karakterid on pigem õhemad, rõhk on tegevusel ning kõik meenutab Hollywoodi kaheksakümnendate ulmemäruleid. Relvad pauguvad, mehed muigavad irooniliselt ning naisi on tegelaste seas vähe. Sarnast stiili pakub meile ka Siim Veskimees, ning nende sarnase olemusega kirjaniku puhul on selline huvitav lugu, et Berg mulle meeldib, Veskimees pigem mitte. Nende kahe kirjaniku puhul ongi üks olulisemaid erinevusi see, et Berg kirjeldab oma lugusid nii nagu need on, Veskimees kipub lisama omapoolseid kommentaare, mis mõjuvad lahmivalt ja kohati lausa rumalalt. Muide, sama kommenteeriv omapära on ka Tamur Kusnetsil, vähemalt "Kronošütistis" - ning minu jaoks rikkus see lugemiskogemust ikka tugevalt.

[...]

Kui korraks minna poole sõnaga "Tants tulle" sisusse, siis tegevus on M-tüüpi planeedil (Maaga sarnane) Gorgonea, mis on jumalast hüljatud kolgas. Inimesele väga vaenulikuks arenenud loodus ning kohalikud inimeselaadsed elanikud, kes toovad jumalatele tuleohvreid. Kui transgalaktiline lainer peab ülepeakaela sellele planeedile maanduma, siis minnakse neid päästma, raamat ongi üldistades päästemeeskonda juhtiva Remari lugu. Selline lihtne ja sirgjooneline "lähevad karmid mehed kuhugi võõrale planeedile, on tapelungi ja kakelungi sigar hambus ja relv näpus ning kogu see põmm ja pauk saab ühel hetkel oma loogilise lõpu". Ma vast isegi ei spoilerda, kui ütlen, et raamatus on kohati indianajoneslikku hõngu.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5554040642

#raamat

Nähtud Facebookis. Ilma naljata, ma hakkasin laginal naerma selle nutika tähelepaneku peale.

#toimetus

Algne allikas: https://www.facebook.com/jube.juss/posts/pfbid079WF7JerXSwPDhC7DqhLZE2tFnzzgDUxrKMzLywQnu8csqxunYeuxPTjk4GWJdfHl

"Atlas. Pa Salti lugu" on seitsme õe loo kaheksas raamat. Kui autor Lucinda Riley veel elas, siis pidi õdede-raamatuid algse plaani järgi tulemagi seitse, kuid autor ise ütles, et viimane läks liiga mahukaks ja seega on plaan seitsmes teha pooleks, materjal on sahtlis olemas. Autor aga lahkus me seast peale seitsmenda ilmumist ning kokkuvõttes on kaheksas kirjutatud osaliselt tema, osaliselt ta poja Harry Whittakeri poolt, kes kasutas oma ema mahukaid märkmeid ära.

Kuna see on (hetkel) sarja viimane raamat, siis teen väga üldiselt-kiirelt ka kokkuvõtte kõigist ja kõigest. Lähtepunktiks on kaasaeg ning miljonärist mees, kes on lapsendanud kuus tütart pisikestena ning nimetanud nad Plejaadid hajusparve heledaimate tähtede järgi. Kuus tütart, nn. "õed" (st nad pole omavahel veresugulased) tunnevad isa Pa Salti nime all. Raamatusari algabki sellega, kuidas õed on noored täiskasvanud, igaüks elab oma elu, on erineva iseloomuga, ka rassi, silmavärvi või nahavärvi poolest on nad üsna erinevad. Samas on nad siiski koos kasvanud, Pa Saltil naist pole teadaolevalt kunagi olnud, neid on kasvatanud isa kõrval lapsehoidja Marina ning majapidajanna Claudia. "Maia lugu" ja kogu raamatusari rullubki lahti peale isa Pa Salti surma, kus õed kokku saavad ning isa pärandus ja mitmed vihjed viivad naised oma juuri otsima. Iga raamat on läbi erineva õe silmade ning räägib möödunud inimpõlvedest.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5548264613

#raamat

Wyndham on üldiselt eesti lugejale tuntud kui õdusate maailmalõpulugudega, kus võib olla tuumasõjajärgseid mutante ("Krüüsalised"), vetepõhjast ilmuvaid tulnukaid ("Kraken tõuseb") või siis tähesõjajärgsede pimedusega löödud inimesed ("Trifiidide päev"). See kõik on taustal kohutav, kuid Wyndham ei jutusta räigelt detailseid lugusid, pigem on ta pajatamismood muhe ja turvaline.

"Samblikega hädas" raamatus pole aga seekord tegu üleilmaliste katastroofidega, üldse on siin paljud asjad teistmoodi. Raamatut pole eesti keelde tõlgitud - aga võiks. Siin on küll oma konks, see selgub allpool mu jutu käigus.
[...]
Raamatu keskes on kaks noort teadlast Diana Brackley ja Francis Saxover, kes suudavad ühe sambliku isendit uurides tuvastada, et see käitub mõne võrra ebatavaliselt, nimelt hakkab aegumine? vananemine? no kõik selline toimuma ca kolm korda aeglasemalt. Siit on kiire tee Lichens Imperfectus Tertius Mongolensis Secundus Macdonaldist ravumi/antibiotsi Antigerone loomiseni, mis tõotab kasutajatele pikka iga, paar-kolmsada aastat. Veelkiirem on tee probleemikohtadeni, kuna arstimit on väga piiratud koguses, kõrvaltoimed võivad olla keerulised, turundamises on palju küsimärke, pikk elu koos kõrval kiireltsurevate tavakodanikega ei ole tegelikult ulmemõnus... neid dilemmasid ikka jagub, mis tabloidides kõmama hakkavad.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5536101100

#raamat

"Lugesin "Linn ja tähed" esmakordselt... ammu, julgelt rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Ega ma enam polegi kindel, mitmes praegune ülelugemine oli, võib-olla "ainult" teine, kuna sisu polnud praktiliselt üldse meeles, ainult siin-seal mõned nopped olid tuttavad. Mis selles mõttes on päris huvitav lugu, et ma olen kõik need aastakümned olnud kõnealusest raamatust vaimustusest, siin ja seal ka kiitnud. Samas elu on näidanud, et teinekord tasub oma arvamust revideerida, kuna inimene hilisteismelise-varatäiskasvanuna, inimene seal tips alla kolmekümnesena ja inimene viienda aastakümne keskel - täiesti erinevad elukad!
Hea küll, mis ma siin ikka heietan. Etteruttavalt ütlen, et "Linn ja tähed" oli praegu lugedes ikka ulmeliselt (jajah) hea raamat, endiselt."
[...]
"Ma ei väsi kordamast - minu jaoks on ulme eriti hea siis, kui ta jutustab oma allegoorilisel moel loo, mis on tegelikult vägagi igapäevase ja argise olemusega. Clarke on mu silmis suur filosoof, põmst kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid on sellised, mis panevad mõtlema elu-olu keerukuse üle. Kasvõi see, kuidas on armastus siis, kui mõlemad armastajad on telepaadid, kuidas avatakse end teineteisele tervenisti, midagi pole varjatut. See toob kaasa pika õppimisprotsessi, mille tulemuseks ongi ideaalilähedane harmooniat.

Või siis Diaspar, ideaalühiskond, kus kõik on paigas ning lenneldakse heledates hõlstides ringi ja mängitakse harfi. No mitte sõna-sõnaliselt - kuid see pikk ja organiseeritud elu, kus ei pea ise vaeva nägema eluspüsimiseks, see on mingitsorti nirvaana ju. Või kas on? Sest õnneks küll on siin raamatus ka narr Khedron, kes külvab linna kaost ja vempe ning raputab natuke heaoluühiskonda. Või Alvin, kes on täiesti ainulaadne inime, vaimne vastsündinu, kellel puuduvad varasemate elude mälestused ning kes hakkabki ühel hetkel ebamugavaid küsimusi küsima."

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5533726523

#raamat