Kalver Tamme "Karta pole vaja" sai alguse ulmeajakirjast Reaktor, kuhu Tamm kirjutas artikleid õudusfilmidest ja nendega seotud isikutest. Teate küll - unenägudes kollitav Freddy Krueger, Bela Lugosi Draculana, Hitchcock, John Carpenter ja Jamie Lee Curtis. Samal ajal on palju tegijaid, keda mina küll ei tea, mõnda oled muidugi kinoekraanil näinud aga ega näolapile nime küll külge ei oskaks riputada. Siin tulebki mängu Kalver Tamm, kes on pannud kokku väga mõnusa kokkuvõtte, pea kaheksakümmend artiklit erinevatest inimestest kaadri ees ja kaadri taga, kes on meile meelierutavat õõva ja jälkust pakkunud.

[...]

Mina näiteks tean n-ö HÕFFimaailmast ikka ülivähe. St eks õudsaid filme olen vaadanud ikka, isegi üsna palju - "Tetsuo", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" ja "Nekromantik" on ühed meeldejäävamad mu jaoks, mis igal omal moel ikka parajalt häirivad on, kehaõudusest täiesti tavamaailma jälkusteni. Kusjuures mu jaoks ongi nii, et ingliskeelse maailma kinokõhedus kipub minema kategooriasse "hea, meeldiv, mõnus vaadata" jms, näiteks on üks mu salapatt saefilmide-seeria, mida olen vist ikka 3x läbi vaadanud. Siis on aga "need teised" filmid, mis kipuvad mu jaoks minema kohe päriselt jõletute kinopiltide manu, kus suudetakse kohe eriti meeldejäävalt ja pelutavaid elamusi pakkuda.

[...]

Goodreads 5/5 ("õige asi õiges kohas")

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5604194701

#raamat

Ilmunud on värske ulmeajakiri Reaktor. Muuhulgas kirjutasin seal ka ühest raamatust, Richard Bachmani (Stephen King) kaalulangetusõpikust "Thinner".

https://www.ulmeajakiri.ee/?052023

#ulme #reaktor

Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
[...]
Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab kohapeal ka hetkega surma. Kohtus jääb Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele, lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase mustlasmehega, kes paneb advokaadile peale needuse ning peale seda hakkab rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.
[...]
Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed, tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest ma pole tõlkijana ikka suurem asi.

"Motellid ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik - isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett, pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest, särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel kaotab need võlutrikiga ära."

Pikemalt kirjutasin värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-thinner

#raamat #reaktor