| Kirikiri | https://www.kirikiri.eu |
Kirjutasin ERRi artikli. Pole vist kunagi nii kiiresti ühte artiklit kirjutanud, tavaliselt kulub selleks palju rohkem aega. Põhjus selles, et lugesin Kristjan Porti arvamust Novaatoris ning mõtlesin, et miks see "pimeda keskaja" müüt ka ei kao. Sellest on ju nii palju juttu olnud. Meil oli eelmisel semestril TÜs ka ülikoolimõtte ajaloo kursus, kus sai pikalt tegeletud keskaja ning varauusaja ülikoolide ajalooga ning eriti just sellel taustal tundus, et on vaja ikkagi midagi omalt poolt öelda.
Ilmus Vikerkaare humanisminumber. Ma ise tõlkisin sinna Marsilio Ficino kirju, mis on üllatavalt tänapäevaselt kõlavad, oli väga lõbus, vahelduseks. Ma tean, et teised asjad, mis seal on, on ka head. Pico della Mirandola kõne on igaljuhul miski, mida peaks lugema igaüks, kes renessanssi perioodi mõtlemisest tahab aimu saada.
Esimesel septembril on mitu asja, millest peaks rääkima. Esiteks muidugi see, et algab kool, meil on Pärtel Piirimäe ja Erki Tammiksaarega koos tulemas kursus "Tartu ülikool ja Euroopa ülikoolimõtte ajalugu". Materjali hulk selle kursuse jaoks on tohutu, peamine raskus seisneb selles, et välja valida, mis on vältimatult oluline. Eks näis.
Teiseks on mul tõeliselt hea meel, et Theatrum ja Lembit Peterson võtavad lavastada näidendi David Kellnerist (mille ma nende palvel kirjutasin). Tore on ka koht - ülikooli muuseumi valge saal ning eriti see, et Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe mängivad tema muusikat, barokiajastu pillidel. Pea kolme meetri pikkune (kuuldavasti, ma ise pole veel näinud) cembalo d'amour, mis on spetsiaalselt seda lavastust silmas pidades valmistada lastud, peaks igatahes imposantne tulema.
https://www.theatrum.ee/lavastused/parim-voimalik-muusika/
Kolmandaks, mul tuli lõpuks välja Mesilaste saksakeelne tõlge (Šveitsi kirjastuselt Kommode Verlag). Tõlkinud on selle Cornelius Hasselblatt, ja tõlkinud on ta selle väga hästi. Mulle väga meeldib see väike luuletus, mille ta on saksa keeles edasi andnud täiesti kongeniaalse tooniga:
... war eine Tabaksdos'
hundert Jahre leer,
entsteht darin furios
ganz sicher Luzifer...
Eesti keeles siis selline:
Kui on sada aastat tühi
seisnud kuskil tubakatoos,
ilmtingimata vanatühi
ennast sinna loob.
Tuli raamat välja. Eile sain autorieksemplarid Varrakust kätte, esitlus tuleb ilmselt alles kusagil jaanuaris. Sisututvustus on tagakaanel (Varraku poolt) selline:
Selles raamatus räägitakse igatsusest ja armastusest, üksijäämisest ja surnuvestlustest, kodumaalt lahkumisest ja katastroofidest, moodsast kunstist, maagiast ja okultismist 20. sajandi alguses. Tegevus algab 1903. aastal Odessas ja loo edasi hargnedes avaneb lugeja ees omapärases stiilis kirja pandud sissevaade eelmise sajandi maailma.
Taustal käib I maailmasõda, revolutsioon, inimesed loodavad uue maailma saabumist, mida mõned näevad kommunismis, mõned natsismis, mõned füüsikas, mõned spiritismis, aga teatud mõttes on need kõik üks ja seesama. Süžee põhineb väga kaudselt eesti päritolu Friedrich Jürgensoni elul. Jürgenson oli laulja, kunstnik ja filmirežissöör, kes hakkas ühel hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega.
Põhimõtteliselt annab see mingi idee sisust küll. Pilt on tehtud minu elutoa vaibal...
17. sajandi ingliskeelne uusväljaanne juba 1529. aastal avaldatud teosest:
Naissoo ülimuslikkusest ehk selle soo väärikusest ja paremusest võrreldes mehe omaga: geniaalne arutlus / algselt ladina keeles kirjutanud Henry Cornelius Agrippa.
Lad keelne väljaanne on olemas ka meie raamatukogus: https://www.ester.ee/record=b4098673*est
